Pumi on ilus, nutikas ja mõnikord ka üsna jonnakas koer, kinnitavad kasvatajad. Pumi inimene peaks armastama liikumist ja mängimist.
Ungarist on pärit mitu väga ägedat koeratõugu, kellest olen ka Lemmikus kirjutanud – ungari linnukoer ehk vizsla, komondor ja mudi, kuid on ju veel puli, pumi, ungari hurt, ungari (transilvaania) hagijas, ungari karmikarvaline hagijas. Seekord saame tuttavaks pumiga, kes on vahva nime ja väga vahva välimusega koeratõug.
Tõuga aitavad tuttavaks saada järgmised koerakasvatajad: Monika Adamson, kellele kuulub 3-aastane Lili ja Triin Taal, kellele kuulub Nabra ja Joel Kuhlmann, kellele kuulub kennel Felallo-Fulu, mis tegelebki just pumidega. Selles kennelis on praegu viis pumit.
Pumi on keskmise suurusega, kerge, terjeri-tüüpi karjakoer. Teda on kasutatud nii lammaste, sigade kui ka veiste karjatamisel. Pumi on olnud maapiirkondades nn laiaotstarbeline koer, kes on hävitanud nii väikesi närilisi, kui valvanud ka majapidamist. Võib öelda, et pumi on olnud vägagi töökas koer.
Tõug on väljaspool kodumaad väga haruldane. Neid on Soomes ja Rootsis, neid on ka Taanis, Saksamaal, Norras, Hollandis, Itaalias, Austraalias ja USAs. Eestis on kokku umbes 10 koera, mida pole sugugi mitte palju. Monika arvab, et põhjuseks on lihtsalt see, et seni on seda tõugu siinmail lihtsalt vähe teatud.
Monika Adamson ja Triin Taal ning nende koerad
Monikal on kodus kolm koera – kaks hollandi lambakoera ja üks pumi, kel nimeks Lili ehk Kerek-Ful Liilia. Kaks ja pool aastat tagasi andis Joel Kuhlmann Monikale teada, et oleks pakkuda üks pumi, kas tal võiks olla huvi?
Monika oli pumidega kokku puutunud täpselt üks kord:
„See juhtus kaks aastat enne seda, kui Joel koera pakkus,“ meenutab Monika, „olin veendunud, et pumi on lahe koer. Ilmselgelt mulle veidi sellised „veidrad“ koerad meeldivad, kuid sellest piisas, et pumi endale võtsin.“
Kui ma meenutan Monikale kuuluvat hollandi lambakoera ja panen kõrvale tema pumi, siis mõlemad koerad on veidi „vigurivända“ välimusega, ja hästi lahedad.
Monika kinnitab, kui Joel talle pakkumise tegi, siis oli üks põhjus ka selles, et ta soovis koerale sellist omanikku, kes viitsiks ka agilityga tegeleda, ja Monika just täpselt selline inimene ju ongi.
Ta lisab, et pärast pakkumist ta pumi kohta suurt uurimistööd ei teinud, pigem uuris seda, kuidas oleks elu kolme koeraga.
Siinkohal haaran kohe jutujärje üle ja soovin teada, kuidas on elu kolme koeraga?
„Minul läks veidi raskeks,“ on Monika aus, „raskeks seetõttu, et kaks vanemat koera (hollandi lambakoerad) ei saa omavahel läbi. Seepärast pean hoidma neid lahus ja sageli jalutan ka kõigi kolme koeraga eraldi, mistõttu on ajakulu üsna suur.“
Monika lisab sedagi, et ta elab üsna väikses korteris, mistõttu veidi „manööverdamist“ on, kuid ta saab hakkama.
„Ma ei ütle, et mulle ei tule enam kunagi kolme koera,“ muheleb Monika.
On see tõukoer või krants?
Triin Taalil on kodus üks koer – just meie loo pumi ehk Felallo-Fulu Nabra, lühemalt Nabra (tema 1-aasta ja 5-kuune), kuid ka Triinul on varem koeri olnud. Triin meenutab, et lapsepõlves oli tal üks krants, seejärel kiharakarvaline retriiver ja beauceron.
Miks Triin just pumi kasuks otsustas? Triin kinnitab, et pumi valik oli natuke sihiteadlik ja natuke suvaline valik. Triin oli kindel, et soovib võtta endale väiksema koera, kuigi talle ka suured koerad väga meeldivad, mida kinnitavad ka ju tema varasemad koerad. Lisaks soovis ta koera, kes suudaks olla kodus üksi, kuid tahaks ka temaga kaasas olla, näiteks tööl. Nabra just selline koera ongi, kes võib olla päeval kodus üksinda, kuid läheb meeleldi Triinuga ka tööle kaasa. Triin soovis ka koeratõugu, mis oleks vähelevinud ja veidi „teistmoodi välimusega“.
„Soovisin endale koera, kes ajaks võimalikult vähe karva,“ lisab Triin, „ja soovisin koera, kellest võiks saada hea teraapiakoer. Nabra ei ole küll teraapiakoeraks päris sobilik oma iseloomult, sest pigem eelistab olla ise kontakti algatajaks suhtlemisel inimestega. On teada pumisid, kes on teraapiakoerad ja käivad inimestele seltsiks, näiteks vanadekodudes.“
Triin meenutab, kuidas ta käis Joel Kuhlmanni juures täiskasvanud pumisid vaatamas, kuna Triin polnud seda tõugu koeri varem kunagi näinud.
„Kui olime Joeliga väljas, siis olid koerad aktiivsed ja liikuvad,“ meenutab Triin, „kui läksime tuppa, keerasid koerad laua all magama. See oli just see, mida ma koeralt ootan.“
Uurin ka Triinu käest, miks pumisid sedavõrd vähe on? Mis ei ole ju sugugi mitte halb.
„Tegelikult on väga palju ka teisi tõuge, keda on Eestis vähe,“ naerab Triin, „pumi on üsna spetsiifiline tõug, ja ta on karjakoer. Paljud vastutulijad uurivad ka minu käest, kas see on tõukoer või on see krants, ja see on ju hiiglama lahe. Võib öelda, et seda tõugu lihtsalt ei tunta.“
Need vahvad ja silmatorkavad kõrvad!
Nagu tänase loo alguses ütlesin, siis on pumi keskmise suurusega (isaste turjakõrgus on 41-47 cm, emastel 38-44 cm, isaste kaal on 10-15 kilo, emastel 8-13 kilo) ja kerge koer, kelle keha on ruudukujuline.
Pumi pea on ilmekas, koon on üsna pikk ja kitsenev, koonu pikkus on veidi alla poole pea pikkusest, mistõttu meenutabki pumi veidi ka terjereid.
Silmad on veidi viltused ja tumedad, neil on tihedad laud. Ilme on rõõmsameelne ja nutikas.
Pumil on väga lahedad kikkis kõrvad, mis on tipust veidi kooldus ja need liiguvad elavalt. Saba on pumil rõngas selja peal.
Monika kinnitab, et kõrvad ongi pumide kaubamärk.
„Kõrvadest tunned kindlasti pumi ära,“ naerab Monika. „Kui kõrvad kõrvale jätta, siis meenutab pumi ju ka puudlit. Karvkate ongi puudliga sarnane, kuigi pumisid pügatakse veidi teismoodi kui puudleid, sest pumidel jäetakse pikemaks kõhualune ja jalad. Sportpuudlil on ühtlaselt lühikeseks lõigatud karvkate.“
„Lisaks kõrvadele on pumidel oluline ka saba, mis on rõngas selja peal,“ lisab Triin ja naerab, et kui temal poleks Nabrat, siis ta arvaks, et vastutulev pumi on üks vahva „nässu“.
Marko Tiidelepp, Fotod: Meeli Tulik
Jätkub ajakirjas...
, et qui est à jamais gravée dans nos cœurs. 
